Kuku klubi, Werneri kohvik, Levikas jne – kuigi nii ei pruugi tunduda, on ka see kultuur, mis neis kohtades sünnib. Sellised kohvikud-klubid on läbi aja toiminud kuuluvustunde pakkujatena, aga ka kui ventiil, kus maandada päevapingeid. Nõukogude piiratud mõttevabadusega ühiskonnas oli vajadus selliste kohtade järele paratamatu, nagu tõdesid külalised kolmapäeval saates “Kultuuristuudio. Arutelu”.
Täismahus link: err.ee
