Väga lihtne on PÖFF-i kavast leida tugevaid sotsiaaldraamasid, kuid soovitan ajada luubiga taga ka filme, mis on nii pööraseid, et kinolevist midagi nii sõgedat tõenäoliselt leida ei saa. Näiteks Teemu Nikki lastefilm “Tatt ja Plärakas” vääriks küll kõigi žanrifännide tähelepanu, sest isegi õudus ja ulme läheb harva nii kaugele.
Täismahus link: err.ee
