“Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste” investeeringute üle otsustamine tuleks viia samasse rütmi ning protsessi ülejäänud riigieelarve koostamisega. 1990. aastatel toiminud lahenduse võiks julgelt kõrvale jätta, sest samas mustris otsustamine meenutab kohati retrodiskot, kirjutab Tarvi Sits.
Täismahus link: err.ee
