Sõnades on Eesti hariduse arengukavad ambitsioonikad, reaalsus on aga see, et lapsevanem ei leia lapse erivajadusi arvestavat sobivat koolikohta, koolil ei ole ressurssi, et õpilast ja vanemat toetada, ning kõigi nende paberite otsas põlevad läbi õpetajad, tugimeeskond ja lapsevanemad, kirjutab Merike Jürilo.
Täismahus link: err.ee